kliki siia

Kas teil on ka juhtunud, et oled duši all, pesed pead ja siis vaatad niisama ringi samal ajal, kui seda vahtu seal laiali masseerid. Noh ja järsku tunned, kuidas mingi asi mööda otsaesist alla voolab. Naiivselt arvad, et see on vesi ja silma see ei lähe. Ja siis lihtsalt voolabki väga suur kogus šampoonivahtu silma.


Minul küll juhtub.

Tervist,

Kõik vist teavad, kes on mupo? See kõigi lemmik kontroll, kes bussiuksest sisse astudes südame dnb rütmis lööma paneb, isegi kui pilet on olemas. Ulme, kuidas ma puhtalt sõnast 'mupo' närvi lähen. Õõ.. Igatahes, keiss on selline:
Oleme siis Pauliga õhtul kodus ja ikka RÄME burksiisu on.. no tee mis tahad, üle ka ei lähe. Okei, idee siis, et lähme siiasamma Grillburgerisse, mis raadil on. Et noh, külm on, aga soojalt riidesse ja natuke kõndida ja saabki oma iha rahuldatud. Mõeldud tehtud. Tee peal umbe viskan kildu, et nagunii on kinni ja mis iganes. Jõuame kohale, tuled kustus, elu on 0 ja akna peal silt: ''Oleme talvepuhkusel, avame taas märtsis.'' AH MINGE KAH &"!%#.
Olgu, burksiisu on ikka veel.. järgmine mõte, et lähme mäkki. Et kui juba, siis juba. Kummagil, ei mul ega paulil telefoni kaasas pole, ja buss just läks seljatagant minema. Right.. ootame siis lihtsalt uut bussi, jalad on überjääs, näppe ei tunne enam ammu ja ninast voolab tatti, aga üsna pohlad on, sest nii külm. 10 minutit, 15 minutit.. siis mingi tädike tuleb, küsin kella. Oh jee, 4 minutit veel ja siis tuleb! Olgu, saime bussi. Sõidame siis vaikselt, paul rullib endale kena joindi, vähe kõver ja kole ta tuleb, aga pohlad, külm on. Jõuame riiamäele ja bussijuht lausub kaunilt mikrofoni: ''palun otsige piletid, bussikontroll tuleb.'' Jõuan kõigest facepalmi teha ja mõelda, et siit mu trahvike tuleb.
Selge, onuke jõuab minuni, küsib piletit, vastan, et ei ole. Küsib, et mis mõttes ei ole.. No mis osa sulle lausest arusaamatuks jäi?! Ei ole, siis ei ole noh. Küsib vanust, ütlen 13, küsib dokumenti, mul pole kaasas. Kutsub bussi kaasa, pauli ei lasta sisse. Noh, bussis panen oma nime ja sünniaja kollasele lipikule ja ootan, kuni tšekk välja kirjutatakse. Läheb natuke aega mööda, vaatan, kuidas üks minust natuke vanem piff puterdab vabandustega ja lõpuks trahvi saab. Paras talle, õpi valetama, raibe. Piff lastakse välja, käes on minu kord. Vaatan oma mul-on-väga-tülpinud-nägu-peas näoga otsa ja ootan juba, kuni kviitung pihku surutakse. Noh ja minu üllatuseks öeldi, et kuna ma nii tatikas olen, siis ma pole süüvõimeline ja mulle ei saagi trahvi teha. Ainus, mida nad teha saavad, on mulle sõnad peale lugeda. OHOH! Kuradi vinge.
Ei, ma ei propageeri sellega nüüd kõiki alla 14-aastaseid ilma piletita sõitma, sest et kui teid, tatipulki trahvida ei saa, siis ei tasu unustada, et teie vanemaid saab. Ja noh, ma eeldan, et mitte ükski vanem pole just kõige rõõmsam, kui koju lähed ja lauale selle lipiku viskad ja kisad, et makske nüüd kinni. Piinlik seletada ka ju natuke. Aga need piletid on rämedalt kirved tegelikult.. mina küll ei raatsi neid osta.


***


Täna hommikul oli kell 7.22, kui ma rahulikult toimetasin ja vaatasin, et oh, kell on veel vähe ja ma jõuan enda asjadega valmis küll. Järsku papsi naine küsis, et kas ma lähen ise kooli. Vastan, et ei, paps peaks ju viima? Karin siis uuesti, et huvitav, paps peaks üleval juba olema selleks ajaks, et kas meil eile mingit kokkulepet polnud, et kas ta mind homme kooli viib. Ma olin natuke segaduses, et mis mõttes, et kooli viimine peaks olema nagu rutiin ju, et miks seda peaks kokku leppima?!
No igatahes.. läksin siis paksu papsi üles ajama ja küsima, et kas ma pean ise kooli minema. Vastus tuli, et jah. Ma olin ikka väga ?!?!? tujus, et mis mõttes.. bussiaegu ega midagi ka ei tea. Okei, teen siis hästi ruttu, juuksed märjad, föönitama ei hakka, sest äkki ei jõua bussile, süüa ka ei jõua, ruttu asjad kotti ja käbe minema. Astun välja, jõuan 2 minutit kõndida, katsun juukseid- kenad jäätunud pulgad. JESS, seda ma tahtsingi. Kõht on tühi ja muidu tige olla. Jõuan bussipeatusesse, vaatan aegu- oh jee, alles 14 minuti pärast tuleb buss =))), puhas rõõm. Igatahes, külmetasin bussipeatuses -26 kraadises külmas 14 minutit, sain bussile, jõudsin kooli ja rõivistus sain teada, et HEHEHE täna on külmapühad. Võttis vanduma või mis. Arvake, kes ei vaadanud hommikul kraadiklaasi. Aga tunnid siiski toimusid.
Õhtul käisin uuesti papsi juurest läbi ja rääkisin pauliga. Tal oli sama jant olnud, paps oli umbes vabanduseks toonud, et miks meie ei öelnud, et ta meid kooli peab viima. MIDA KURADIT?! Me peame sulle igal õhtul meelde tuletama, et oih tsau ega sa pole unustanud, et me IGA argipäev koolis käime ja sa meid hommikuti viima pead, kui me su juures oleme.
Ja siis ta faking vingub, et ma tema juures ei käi ja tema mind üldse kasvatada ei saa. Kuradi lapsevanem, raisk.
Tule taevas appi.

Andeks, et ma avalikult vannun. Ei hakanud kergem.

Olen hästi vastik ja laisk inimene, ei viitsi iga päev kirjutada siia.
Aga nüüd andke andeks kõik inimesed, keda ma maha teen.. aga.. palun kustutage enda reit ära?! Reit on saatanast ja teeb teid lolliks ja jätab märgi eluks ajaks.. Noh, panen lih mõned näited teile siia, saate vast ise aru:
No alustame sellest siin. Oh see pealkiri ja kõik, kommentaarid ja asjad, kena.
Ja siis see.. ma ei saa aru, miks on vaja üldse 9-aastastel sellist asja nagu rate? Mulle tehti ka 6-aastasena rate, aga sellegipoolest ma ei kasutanud seda.. see lih oli. Ja msn tehti ka nii varakult, aga see oli rohkem moe pärast ja vahest mampsiga suhtlemiseks. Ja siis ankeedis on kõik täisnimi, vanus ja elukoht. Ja siis pärast nii mitmedki emmed-issid imestavad ja muretsevad, et miks nende kallitele plikatirtsudele mingid nilbed perverdid ja asjad helistavad või kirju saadavad (omad kogemused).
Ja see.. no mis kuradi pühh???? Mõtet sellel pühendusel üldse on, kui ei viitsita isegi sõna välja korralikult kirjutada. Ja ma saan aru, kui pühendatakse kellegile mingi raamat või maal.. või midagi sellist.. suuremat ja vaevanõudvat. Aga no selline lame udune reidiklõps, pardihuulte ja tagurpidi näppudega, mis võtab vähem aega, kui 2 sekundit, siis.. mis mõtet?!


***

Lissuga kuulasime täna õhtupoolikul võidu klassikat.. Chopinid ja Beethovenid ja kõik.. ulme lihtsalt. Nii hea, et ihukarvad tõusevad püsti. Heast klubirütmist ära ei ütle, aga see muusika on reaalne.. ise välja mõeldud ja kirja pandud ja kenasti mängitud ja selline.. ilus. Ja aastaid vana, aga siiani köidab meeli.
Ja muutmaks teie meelt klassika suhtes, siis diskomuusika on pärit New Yorki geiklubidest.. et noh.. hindame siis klassika kuulajaid.








***

Kunagi ammu tahtsin vaadata internetist sellist filmi nagu V for Vendetta, aga ma ei mäleta, kas see kvall oli pask või oli vana versioon või mille taha see asi jäi, aga igatahes ei saanud ma seda vaadata. Eile siis juhuslikult sattusin teleka ette ja ops! Täpselt selle alguseks. Vaatasin hea meelega ja lõpuni ja no reaalselt ei saa aru, kuidas mõni film ikka nii hea võib olla! Üks mu lemmikfilmidest nüüd.




***

Oh ja neile, kes arvavad, et pükse poole kanni peal kanda on ilus siis.. Teate, kust see tuleb? Kunagi Ameerika meestevanglates otsisid mehed endale sekspartnerit nii. Kellel polnud, aga tahtis saada, siis lasi püksid rebadele ja andis sellega teada, et ta on vaba ja saadav.



Oh üsna pikk sai, aga vingutud sai ja olge rahul.

Täna ma nägin bussis, kuidas üks väike tüdruk sai lihtsalt armas olemise eest šokolaadimuna. Siis tuli mulle ka meelde, et omal ajal jagati mulle ka komme ja küpsiseid. Ma küll võtsin nad vastu ja panin taskusse, aga pärast viskasin ikka eeskujulikult ära, sest emme viimased sõnad igal hommikul olid: ''ära kommionude ega kotitädidega kaasa mine ja neilt midagi vastu võta''.
Ja oma esimese kokkupuute inglastega tegin ma ka 6-aastaselt armas olles. Saapapaelad olid lahti ja istusin bussipeatuses, tädi tuli ja küsis inglise keeles midagi keerulist, millest ma aru ei saanud. Näitas ainult näpuga saapa poole ja mina suurest ehmatusest ainult noogutada oskasingi. Ja sidus selle saapapaela kinni. Mina olin eufoorias ja koju jõudes rääkisin õhinaga mampsile.
Oh ja ma käisin linnas ja kukkusin peaaegu jälle.. külg oli maast 20 cm kaugusel, pole aimugi, kuidas püsti jäin. Piinlik oli ikkagi.