Täna ma nägin bussis, kuidas üks väike tüdruk sai lihtsalt armas olemise eest šokolaadimuna. Siis tuli mulle ka meelde, et omal ajal jagati mulle ka komme ja küpsiseid. Ma küll võtsin nad vastu ja panin taskusse, aga pärast viskasin ikka eeskujulikult ära, sest emme viimased sõnad igal hommikul olid: ''ära kommionude ega kotitädidega kaasa mine ja neilt midagi vastu võta''.
Ja oma esimese kokkupuute inglastega tegin ma ka 6-aastaselt armas olles. Saapapaelad olid lahti ja istusin bussipeatuses, tädi tuli ja küsis inglise keeles midagi keerulist, millest ma aru ei saanud. Näitas ainult näpuga saapa poole ja mina suurest ehmatusest ainult noogutada oskasingi. Ja sidus selle saapapaela kinni. Mina olin eufoorias ja koju jõudes rääkisin õhinaga mampsile.
Oh ja ma käisin linnas ja kukkusin peaaegu jälle.. külg oli maast 20 cm kaugusel, pole aimugi, kuidas püsti jäin. Piinlik oli ikkagi.
Mulle tehti mõni päev tagasi heategu. Tuli ka veits vintis "kommionu". Aiult kommi asemel ostis mulle kebabi eine(ma tean küll te tulete ülikoolist, et laske hea maitsata, ma siis lähen. endale ei ostnud midagi). Tegelt lugu pikem ja humoorikam, aga point on sama. Kohtab neid praeguses vanuseski.
ReplyDeleteNo vähemalt tunneb praeguses vanuses ära, kui ostetakse midagi nilbe tagamõttega.
ReplyDelete