Koolis on mingi lebo nädal või.. esmaspäeval jäid 3 viimast tundi ära, teisipäeval 2 viimast, täna oli lihtsalt lebo...homme jääb ajalugu(!) ära, tähendab 9-ksaks kooli... ootame ja vaatame, mis reedel saab. Aga kõik KT-d ikka toimuvad, fakk jee.
Terve nädal olen kõigilt peale ema vastu päid ja jalgu saanud.. Laupäeval helistab vanaema, et ega ma ei taha talle koristama appi minna, ma ütlesin, et ei, täna ei saa, aga homme võib-olla tuleb jutu alla, lubasin tunni pärast teada anda. Ja mida tegin mina? Mul tuli ta meelde alles pühapäeva õhtul, kell 22... lahe ju :). Sain mögiseda. Aga ma tõesti-tõesti ei salli enda vanaema, isegi paps ei salli...mamps ammugi. Keegi ei salli. Olgu, see läks mu enda kapsaaeda, et ma ta ära unustasin, aga ta pole ju eile sündinud, oleks võinud meelde tuletada, aga ta kiusu pärast.
Siis ükspäev paps sai teada, et ma koolis söömas ei käi. Ma pole see ega eelmine veerand käinudki, miks talle see üllatusena tuleb? JA OI MIS SAUNA MA SAIN.
Eile pidi paps talli viima ja ma ütlesin talle, et ma olen tema juures, ta sõidab annelinna, tere talv?! Muidugi tuli sealt ka moraal..
Jään kõigile jalgu, tekib tunne, nagu oleks viies ratas vankri all, aga pohlad, olen hullemadki üle elanud, elan sellega ka.

Mul on maailma armsaim mamps:).