Nagu lubasin, nii ka läheb. Täna on siis 24. november ja see trall läheb jälle lahti, et mul oma kibestumusi kuskile välja elada oleks. Aga kuna ma üsna väss, siis ma täna ka sellega lõpetan, lihtsalt kerge sissejuhatus ja teadaanne.

Et siis 14.

Edit: Millega tuleb meelde, et ma pean bussipileteid ostma hakkama, oh joy.

Mõtlesin, et see asi ei tasu ära. Selleks korraks siis kõik, blogi jätan just in case alles.

mina sätin rahulikult aias voolikut ja pauliine paneb vee käima.

pole varem vist nii ilusti ropendanud pauli pihta.

Päeva tipphetk oli see, et ma käisin ujumas.
Ja ma nägin unes, et mul oli D90 ja see uni oli nii elutruu! Ärkasin pettumusega.

Monday, May 30, 2011

ja nii ma siin istun. korrates sõnu kuni nad kaotavad tähenduse. thinking of shit that'll never happen. kõik on sitt. anett on lahe. muu on sitt.
kool on ka läbi. see on ka lahe.


Mesi mu silmadele. Mind ümmardati. Ülistuslaul MULLE.

Tahtsin seda juba eile kirjutada, aga ei saanud, sest telefoniinternet ei lasknud. Igatahes, panin mõttelennu paberile kirja, et ära ei kaoks.
***
Täna istusin bussis, ostsin pileti ka, et südamerütmi korras hoida, kui keegi peatuses helerohelise jope või kotiga peaks olemas.
Nii, Istusin maha, sellise 4-5 aastase jäätist sööva plika kõrvale. See leidis minu väga õudsa olevat ja pani ema kõrvale plehku. Ja siis ta sõi seda jäätist. Lakkus ja samal ajal tegi lüristavat häält. Nagu lürbiks suppi, you know. Mina juba näost sinine, närvid pingul.. Ära ka ei lõpetanud. Lõpuks kui ma juba kujutlesin, kuidas ma ta näppe ükshaaval ukse vahele murran, läks ta maha. Rahu ja bussimootori mürin.
Istun siis edasi, tulevad peale 3 vanainimest keppidega, ukerdavad ja kakerdavad. Üks lõi veel kepiga mulle vastu säärt ja kui ma selle peale kulmu kortsutasin, tegi sellist nägu, nagu ma oleks tal jubedalt ees olnud ja tahtlikult enda jala sinna rondi otsa surganud. Lõpuks said nad kah oma taguotsa maha pargitud. Ja siis kahe peatuse pärast oli jälle probleem, seekord tõusmisega. No jändasid ja jaurasid seal kaua, lõpuks said. Üks härra jäi veel bussi.
Kui ma seda võitlust gravitatsiooni ja inimese vahel vaatasin, hakkasin mõtlema, et kui loomariigis on selline kord, kus haiged, vanad ja väetid loomad jäetakse maha surema, siis miks inimesed erandeid teevad? Ei panda ju mets- ega koduloomadele rattaid alla ega kaigast õlale toeks. Niigi vanad inimesed juba, tööl ei käi, midagi ei tee. Ainult tülinaks, ütlen ausalt.
Mõne jaoks on kindlasti mu mõtteviis väär ja haiglane, aga mina leian asja nii olevat. Igatahes, kui ma oma ideid mõlgutasin, siis seesama mees, kes ennist bussi oli jäänud, vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu oleks ma ta puhtalt mõttega ära tapnud. Kahtlustasin mõttelugemist, aga vist ikka ei, loll juhus lihtsalt.
Seoses selle mõttelugemisega, siis.. kas keegi veel vahest fantaasial meelega haigelt ja veidralt kulgeda laseb, et kontrollida, kas keegi ruumist mõtteid suudab lugeda?:D

***
Selline oli siis eilne päev, täna hommikul mõtisklesin natuke veel selle mahajätmisloogika üle. Tegelikult vist tegin natuke läbimõtlemata seoseid. Sest kui näiteks mõni 3-4 aastane süütu pisike või teismeline või täiesti terve täiskasvanu endal mõne luu murrab, siis peaks ka ju maha surema jätma. Aga tegelikult on see nii lihtsasti parandatav, vähemalt enamus juhtudest. Mind ja minu lolluseid.

***

Kes kuidas maailmalõppu reageerib? Homme peaks olema see magnettorm, mis kogu maailma tagasi kiviaega lööb. Huvitav, kas toimub ka. Tegelikult ei tahakski teada. Igatahes, kui midagi sellist peaks juhtuma, siis head aega.

Sest et mu poni on nii ilus ja hea ja meil on aastapäev.