http://youtu.be/-1Y9OqSJKCc

Aga miks on nii, et tahaks kuidagi eriti kalleid ja lähedasi inimesi piirata? Mitte üldse jagada ja ainult endale hoida? Tahaks taskusse panna ja alati kodus 4 seina vahel välja võtta ja olla. Endal on ka ju nõme.

Mul on jälle unega probleeme, ma korraks lausa arvasin, et läks korda see nõiaring, aga ilmselt ei. Nii palju kui ma aru saan, siis see käib kooliga kaasas, et õhtul ei tule hea tunnike-kaks und (kuigi ma lähen magama alles mingi 1-2 paiku öösel..) ja siis kui lõpuks unne vajud, on see pinnapealne, vaheldub tihedate ärkamistega ja vähkremisega. Ja kui jõuab kätte aeg üles ärgata, tuleb lihtsalt haige uni. Lõpuks olen lihtsalt sellest võnkumisest ärkveloleku ja magamise vahel väsinum kui enne. Aga seda, et varem siis üles tuleks, seda ei. Mida ma teen senikaua..

Eile ma käisin suusatamas ka. Lihtsalt proovimiseks. Ma kunagi kuuesena käisin ja ma vihkasin kõiki selle eest mitu päeva järele veel. Anywhore, tahtsin teada, kas on üle läinud. Ei olnud. Kõigepealt kogu see kostüüm mu seljas nägi lihtsalt naeruväärne välja, sest ma ei ole talveks korralikult ette valmistunud ja paksud riided mul puuduvad ja ega ma neid ei taha ka. Esimese ringi ajal käisin pikali ja ütlesin papsile, et nüüd kõik. Koju ära. Ei lastud kahjuks, lõpuks aelesin seal kuidagi oma 5 kilomeetrit ära ja läksin koju varbaid ja näppe sulatama. Vähemalt võib nüüd öelda, et ma ametlikult vihkan igasugust suusatamist.

Aa, ja miks ma nii vähe blogin? Twitter...

Üle pika aja kõige, vabandust väljenduse eest, värdjam laul koos ülicreepy videoga..

Aknast on küll ilus vaadata jah. Aga muidu on rõvedalt külm. Ja mul on seetõttu rõvedad valud.

Still pole midagi kirjutada.. kahjuks.

Ei, ma ei ole midagi ära unustanud. Mul lihtsalt pole praegu midagi, millest kirjutada ja nõme on siia halada ka, et oh ma ei tea ja mul ei ole ja tuleb selline imal pask, mida leiab igast blogist. Ka siit.

Ideedevaegus, aga küll tuleb. Küll tuleb.

Head uut aastat siis. Shitty picture, sest mul on ainult webcam ja ma ei tunne gimpi veel nii hästi.

Kuigi mul on see juba suht fucked.

Jep, meil oli esmaspäeval ball ja ma tegin sellist nalja. No jokes.

Mu tänasesse päeva mahtus peale kooli-koju rutiini ka kulmud (värk oli valusam kui eelmine kord ja prolly tuleb 3. round ka..), mamps, Laura (avec ses amis).Laura juures.. veider, et ma talusin seda kõike, enamasti mulle lapsed vanuses kuni 7 ei meeldi. Sõin kommi, rääkisin Lauraga läbi laste kisa ja mõõklesin diivanil.

Kui läbi kesklinna tulin ja kaupsist mööda kõndides mingit uimast jõululaulu kuulsin, tuli jõulutunne isegi. Ütleme, et nii minutiks.

Et Laura, je t'adore. Je t'aime. Aitäh sulle selle eest:

Is this real life or is this just fantasy?

''Scumbag isa, jõi õlut ja nüüd pean bussiga koju minema.'' (tegu on ~30 minutilise sõiduga)

''Mul tuli just meelde, et koer näris mu netijuhtme läbi ja mul pole kodus netti''

''Viimases reas on mees 4 lapsega, kes laulavad lastelaule ja räägivad pudikeeles ja mängivad mänge. Ma olen eelviimases reas.''

''Mul heli kõrvaklappides maximumi peal, aga ikka kuulen neid.''




At least on kellelgi samapalju õnne kui mul.

EDIT: VENNAL JÄI BUSSIPILETI RAHAST 5 SENTI PUUDU. :D:D:D

Mul on selle lauluga midagi, suvest saati.

nii suur poniigatsus on ju. Homme.

Ei, no mul on reaalselt selline tunne, et nädalavahetustel kogunevad kokku kõik Tartu inimesed ja hakkavad võidu bussidega sõitma. Kuhu kurat on rahval asja laupäeval kell 2 lõunal?! Võib-olla poodidesse, sest laupäev on ju see päev, kus minnakse lihtsalt asju ostma. Ostmise pärast, mitte vajaduse. Et oleks raha raisata ja pärast msnis pealkirjaks ''persse küll'' panna ning siis halada, et raha on otsas ja kõiges on riik süüdi oma kõrgete hindade ja madalate palkadega. Mhm.

∆ Sain püsimeigi ka, st. tätoveeriti kulmud. Kuradi enesehävituslik tegu, aga tulemus on meeldiv. Kass on ka ilus. Ei ole paljas.

P.S- Ma vihkan seda rõvedat melanhooliat, mis tuleb siis kui keegi ära läheb. Kes ei võiks minna.

Ärkan mina laupäeva hommikul üles, vaatan, et õues täitsa valge juba. Kerge pilk kellale, mis tol hetkel 8.40 näitas. Hakkasin endale korrutama: OH FUCK OH FUCK OH FUCK OH FUCK, JÄLLE, KURAT JÄLLE.

Ema ka siis juba küsib, et milles probleem on ja.. mina jälle omaette, et JÄLLE MAGASIN SISSE OH GOD JÄLLE ISSAND JUMAL MITMES KORD JUBA!

Ja siis avastasin, et on laupäev.

Kärr oli vist eelmine neljapäev siin midagi lugenud ja reedel sain sõnumi ''tule kommertsi ette''. Lippasin kohale, sain übersuure milka, 3 pulxi ja 6 bussipileti :'). Väga armas, väga armas. Sealt edasi istusin oma loetud tunnid koolis, käbe talli ja sealt otse bussiga Rakverre. Ma ei tea miks, aga peale suvel Ukrainas käiku on mul auto või bussiga sõites selline insta-sleepmode. Ühesõnaga, loksusin oma 2,5 h ära, magasin kõikvõimalikes poosides oma pea rasvaseks ja kaela haigeks ning jõudsin kohale.

Okei, tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Alustame siis sellest, et ma jõudsin pühapäeval kell 18.20 oma kandiliseks istutud ahtriga bussijaama tagasi, andsin Williamile 5€, sest härra ise oli veits arusaamatustesse sattunud ja raha sai otsa ja kuidagi oli vaja koju saada. Nii, siis läksin koju, aga läbi tasku. Emaga olin muidu kõik see aeg. Mamps arvas heaks midagi süüa, sest ''kõht on ju niiii tühi''. Teele jäi selline söögikoht nagu seda on Peetri Pitsa. Kes mind tunneb, teab seda ka, et pitsa mulle ei meki, aga esivanem mul kaugemale ei viitsinud minna ja sundis mind kah sööma, sest ega see üks pitsa mind ära ju ei tapa.

Tappis küll, raisk! Tulin lõpuks koju ära ja olin vaevalt tunnikese netis istunud, kui tundsin, et kurat, ikka maru sitt on olla. Paar korda ajas öökima ja lõpuks ta tuli. Kogu see pitsa. Klosetipotis. Paprika ja oliivitükkidega segamini. Hakkas kergem küll, aga ei, kus sa sellega, kui magama läksin, olin sunnitud veel voodist 3 korda jooksma ja peale seda kolisin diivanile ümber. Kogu öö peale siis 9 ketiroundi, mõtlesin küll, et suren sinnasamma maha oma häda, viletsuse ja saatuse iroonia sisse. Lõpuks jõin lihtsalt vett ja iga poole tunni tagant tuli see välja, ilma veeta oli hullem. Keha pressis ja pressis ja mina lihtsalt ei jaksanud, pisarad jooksid, külm higi, sapimahl, sülg ja tatt kõik segamini. Kassid kah kõik reeturid, mitte ükski ei tulnud kaissu kaasa tundma, vaatasid ainult kaugelt mu oksesessioone pealt.

No hommikuks oli asi paranenud, väga sitt olla küll aga kõige hullem oli möödas. Mõne tunni magasin kah oma valusate lihaste ja tagurpidi keeratud lõualuudega. Ärkasin ja rabasin oma rüperaali, et sümptomeid googeldada, eks ta midagi muud peale lihtlabase toidumürgituse olnud. Söö veel pitsat, ma ütlen..

Nagu lubasin, nii ka läheb. Täna on siis 24. november ja see trall läheb jälle lahti, et mul oma kibestumusi kuskile välja elada oleks. Aga kuna ma üsna väss, siis ma täna ka sellega lõpetan, lihtsalt kerge sissejuhatus ja teadaanne.

Et siis 14.

Edit: Millega tuleb meelde, et ma pean bussipileteid ostma hakkama, oh joy.

Mõtlesin, et see asi ei tasu ära. Selleks korraks siis kõik, blogi jätan just in case alles.

mina sätin rahulikult aias voolikut ja pauliine paneb vee käima.

pole varem vist nii ilusti ropendanud pauli pihta.

Päeva tipphetk oli see, et ma käisin ujumas.
Ja ma nägin unes, et mul oli D90 ja see uni oli nii elutruu! Ärkasin pettumusega.

Monday, May 30, 2011

ja nii ma siin istun. korrates sõnu kuni nad kaotavad tähenduse. thinking of shit that'll never happen. kõik on sitt. anett on lahe. muu on sitt.
kool on ka läbi. see on ka lahe.


Mesi mu silmadele. Mind ümmardati. Ülistuslaul MULLE.

Tahtsin seda juba eile kirjutada, aga ei saanud, sest telefoniinternet ei lasknud. Igatahes, panin mõttelennu paberile kirja, et ära ei kaoks.
***
Täna istusin bussis, ostsin pileti ka, et südamerütmi korras hoida, kui keegi peatuses helerohelise jope või kotiga peaks olemas.
Nii, Istusin maha, sellise 4-5 aastase jäätist sööva plika kõrvale. See leidis minu väga õudsa olevat ja pani ema kõrvale plehku. Ja siis ta sõi seda jäätist. Lakkus ja samal ajal tegi lüristavat häält. Nagu lürbiks suppi, you know. Mina juba näost sinine, närvid pingul.. Ära ka ei lõpetanud. Lõpuks kui ma juba kujutlesin, kuidas ma ta näppe ükshaaval ukse vahele murran, läks ta maha. Rahu ja bussimootori mürin.
Istun siis edasi, tulevad peale 3 vanainimest keppidega, ukerdavad ja kakerdavad. Üks lõi veel kepiga mulle vastu säärt ja kui ma selle peale kulmu kortsutasin, tegi sellist nägu, nagu ma oleks tal jubedalt ees olnud ja tahtlikult enda jala sinna rondi otsa surganud. Lõpuks said nad kah oma taguotsa maha pargitud. Ja siis kahe peatuse pärast oli jälle probleem, seekord tõusmisega. No jändasid ja jaurasid seal kaua, lõpuks said. Üks härra jäi veel bussi.
Kui ma seda võitlust gravitatsiooni ja inimese vahel vaatasin, hakkasin mõtlema, et kui loomariigis on selline kord, kus haiged, vanad ja väetid loomad jäetakse maha surema, siis miks inimesed erandeid teevad? Ei panda ju mets- ega koduloomadele rattaid alla ega kaigast õlale toeks. Niigi vanad inimesed juba, tööl ei käi, midagi ei tee. Ainult tülinaks, ütlen ausalt.
Mõne jaoks on kindlasti mu mõtteviis väär ja haiglane, aga mina leian asja nii olevat. Igatahes, kui ma oma ideid mõlgutasin, siis seesama mees, kes ennist bussi oli jäänud, vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu oleks ma ta puhtalt mõttega ära tapnud. Kahtlustasin mõttelugemist, aga vist ikka ei, loll juhus lihtsalt.
Seoses selle mõttelugemisega, siis.. kas keegi veel vahest fantaasial meelega haigelt ja veidralt kulgeda laseb, et kontrollida, kas keegi ruumist mõtteid suudab lugeda?:D

***
Selline oli siis eilne päev, täna hommikul mõtisklesin natuke veel selle mahajätmisloogika üle. Tegelikult vist tegin natuke läbimõtlemata seoseid. Sest kui näiteks mõni 3-4 aastane süütu pisike või teismeline või täiesti terve täiskasvanu endal mõne luu murrab, siis peaks ka ju maha surema jätma. Aga tegelikult on see nii lihtsasti parandatav, vähemalt enamus juhtudest. Mind ja minu lolluseid.

***

Kes kuidas maailmalõppu reageerib? Homme peaks olema see magnettorm, mis kogu maailma tagasi kiviaega lööb. Huvitav, kas toimub ka. Tegelikult ei tahakski teada. Igatahes, kui midagi sellist peaks juhtuma, siis head aega.

Sest et mu poni on nii ilus ja hea ja meil on aastapäev.